29. veebruaril tähistatakse rahvusvahelist ülekoormusvigastuste teadvustamise päeva. Kutseliidu ettepanekul koostasid ergonoomika professor Eda Merisalu ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde, filosoofiadoktor Tiina Freimann kokkuvõtte tööga seotud skeleti-lihaskonna vaevuste kohta. Artikkel kirjeldab haiglatöötajatel esinevaid skeleti-lihaskonna vaevuseid!
Tööga seotud skeleti-lihaskonna vaevused
Tiina Freimann, RN, PhD
SA TÜK ülemõde
Tööga seotud skeleti-lihaskonna vaevused on tervishoiutöötajate hulgas sageli esinev terviseprobleem, mis vajab tõsist tähelepanu nii juhtide kui ka töötajate endi poolt. Paljude riikide andmetel esineb skeleti-lihaskonna vaevusi kõige rohkem haiglatöötajate hulgas. Erinevates riikides kannatab skeleti-lihaskonna valude (SLV) all 70-90% õdedest, kliinikumis on see näitaja kahe uuringu põhjal 70-85%. Ägedad ja kroonilised valud halvendavad õdede funktsionaalset, majanduslikku ja sotsiaalset toimetulekut ning elukvaliteeti, olles töövõimetuse ning töökoha vahetamise ja kaotamise üks levinumaid põhjusi.
Kliinikumi õdedel esineb SLV kõige rohkem alaselja ja kaela piirkonnas ning 60% õdedest on kogenud valusid rohkem kui ühes kehapiirkonnas. Alaselja valud on uuringu andmetel tugevalt seotud raskuste tõstmise ja somaatiliste stressiilmingutega, nagu pea- ja kõhuvalud ning lihaspinged ja südamepekslemine. Kaelavalud on enamasti seotud somaatiliste ja emotsionaalsete stressiilmingutega.
Kui füüsilised tegurid võivad otseselt kahjustada skeleti-lihaskonna tervist, siis psühhosotsiaalsed töökeskkonna tegurid avaldavad mõju enamasti stressireaktsioonide kaudu. Viimased on ka põhjus, miks ägedad SLV muutuvad aja jooksul krooniliseks. Mida tugevamad ja kestvamad on tööstressi ilmingud, seda suurem on võimalus SLV tekkeks.
Kliinikumis tehtud uuringute põhjal võib õdede tööstressi riskideks pidada suurt töökoormust, kiiret töötempot ja emotsionaalset pinget. Valude riski tõstavad ka vähene sõnaõigus, austus ja õiglus töökohal ning tööga rahulolematus ja töö-pereelu konflikt.
Kuigi kõiki stressoreid õdede tööst kõrvaldada ei saa, saab siiski otsida võimalusi töötempo ja -koormuse optimeerimiseks ning emotsionaalse toe pakkumiseks. Pidades silmas töökeskkonna ohutegureid, tuleb õdedele luua turvaline, austav ja õiglane töökeskkond, kus tööülesandeid jagatakse õdede vahel võrdselt ning töötajate vahelisi konflikte lahendatakse õiglaselt. Tööõhkkond peab olema avatud ning soodustama seisukohtade ja tunnete väljendamist.
Kuna stressikogemus sõltub mõnevõrra õe enda isikuomadustest ja toimetulekuvõimest, saavad õed treenida oma toimetuleku, ajaplaneerimise ja probleemi lahendamise oskusi. Pinge maandamiseks tasub proovida erinevaid lõõgastumise võtteid, mõõdukat füüsilist aktiivsust ning tervist toetavaid lemmiktegevusi. Hästi toimivad füüsilised harjutused, mis on mõeldud kaela ja seljavalude ennetamiseks ja vähendamiseks.
Eda Merisalu, MD, PhD
EMÜ Tehnikainstituudi professor
Lisaks Tiina Freimanni doktoritöös avaldatud TÜ Kliinikumi õdede uuringu tulemustele on läbi viidud ka üle-Eestilisi uuringuid operatsiooniosakondade õdede ja patoloogialaborite tehnikute hulgas.
Ima Noole magistritöö Eesti operatsiooniosakondade töötajate kutseriskidest ja tervisekaebustest (2006) näitas, et enamjaolt on operatsiooniõdede töö füüsiliselt raske, nõuab enamasti suurt süvenemist, liigutuste täpsust ja osavust (83-94%). Rohkem kui pooled töötavad puhkepäevadel ja ligi pooled teevad ületunde. Operatsioonilaua taga tuleb sageli seista sundasendis pikki tunde, rakendada staatilist kätejõudu ja sooritada korduvliigutusi. Operatsiooniõdede enamkoormatud kehaosad olid jalad (80%), selg (76%), kaela-õla piirkond (65%) ja käed (54%). Enamesinevateks tervisekaebusteks vähemalt kord nädalas kuni iga päev olid väsimus (72%), jalgade (49%) ja alaseljavalud (39%).
Monika Haava magistritöö Eesti patoloogialaborite tehnikute terviseriskidest (2007) näitas, et enamus on töös mikroskoobi taga eksponeeritud sundasenditele ja korduvliigutustele. Kõik uuritavad mainisid oma tööülesandeid täites kaela-õlapiirkonna ja käte ülekoormust. Suur osa töötajaist täheldas sagedast väsimustunnet (95%), alaselja ja kaela-õlavalude (83% vs 91%) ning tööstressi (77%) esinemist.
Mõlemad uurimistööd tõid välja ka olulised seosed töö vaimse ja füüsilise pingelisuse, stressi, väsimuse ja SLV vahel. Uuringu tulemustele tuginedes rõhutasid mõlemad autorid üleväsimuse ja skeletilihasvaevuste ennetamise vajadust. Skeletilihasvaevuste ennetamisel on olulisel kohal töötajate ergonoomika alane juhendamine, mugavate töökohtade loomine, regulaarsete puhkepauside ja lõõgatusharjutuste sisseviimine tööpäeva jooksul.
Kirjandus
- Freimann, T. 2017. Musculoskeletal pain among nurses: prevalence, risk factors, and intervention. Doctoral Thesis. Institute of Family Medicine and Public Health, Faculty of Medicine, University of Tartu, Tartu, 66 pp.
- Haava, M. 2007. Eesti patoloogialaborite töökeskkonna riskide ja töötajate terviseseisundi hindamine. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut. Tartu, 71 lk.
- Nool, I. 2006. Tööga seotud kutseriskid, töötajate tervisekaebused ja ohutusvõtted operatsiooniosakondades. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tervishoiu instituut. Tartu, 73 lk.